Elias Kasak (4. juuni 1896. a. Ilmjärve, Pühajärve v. - 17. märts 1985. a. Chicago) oli Eesti sõjaväelane (kolonel). Ta õppis Tartumaal Aru ministeeriumikoolis ja lõpetas Tartu Õpetajate Seminari, seejärel Moskva Aleksei sõjakooli 1916. a. Samuti läbis ta Eesti Vabariigi ohvitseride täienduskursused, Kõrgema Sõjakooli ja Tartu Ülikooli õigusteaduskonna 1938. a. ning kuulus korporatsiooni „Vironia”. Esimeses maailmasõjas oli Kasak Vene sõjaväes Galiitsia rindel rooduülem, saades kaks korda haavata. Venemaa kodusõjas sõdis ta Ukraina ja Vene vabatahtlike armeedes 1918. a. ning oli Ukraina Eesti Rahvuskomitee sekretär ja Kiievi Eesti Seltsi abiesimees. Vabadussõjas oli Kasak rooduülem ja töötas Varustusvalitsuses ning oli allohvitseride kursuse ohvitser, Narva, Valga ja Tallinna raudteejaama komandant ja Sõjavägede Staabi käsundusohvitser. 1926. - 1934. a. oli ta III (tagala-) osakonna ülem ning 1939. a. ülendati koloneliks. Pärast Eesti sõjaväe likvideerimist Kasak vangistati ja saadeti agendina Soome, kus Soome kaitsepolitsei (SuPo) ta arreteeris ja Tallinna tagasi saatis, kus omakorda Saksa julgeolekupolitsei ta vangistas. Vabanes 1942. a., võeti uuesti kinni ja vabanes 1944. a., mil ta põgenes Saksamaale. Kolonel Elias Kasak pääses Saksamaalt 1950. a. USA-sse ja oli seal kuni pensionini lihtne laotööline. Kahe kõrgema haridusega mehele oli mälestuste kirjapanek küllap abinõuks vaimuerksuse hoidmisel. Kuid mitte ainult – tema keeruline elukäik eeskätt Teise maailmasõja aastatel vajas selgeks mõtlemist nii iseenda kui ka selgitamist järeltulevate põlvede jaoks. Oli Chicago Eesti Maja asutajaliige (liitunud 1964. - 1968. a.)() |